Colombia: Ciudad Pereida - kadunud linna otsingutel
Olime otsustanud võtta ette teekonna Ciudad Pereida (the Lost City) linna otsingule ehk teisisõnu läbida 4-5 päevane matk Sierra Nevada de Santa Marta mägedes. Kuna omapäi seda matka ei ole võimalik ja lubatud teha, sest põlisrahvad ei soovi oma maadele suvalisi uitajaid, siis valisime enda matkakorraldajaks Expotur agentuuri . Tuure Lost Citysse pakub 4 erinevat firmat ning nad kõik on ühtses hinnas (264€) kokku leppinud. Jäime oma agentuuriga väga rahule ja julgeme neid soovitada ka teistele, sest nad kasutavad kohalikke ja väga kogenud ja laia silmaringiga giide. Kogumatka pikkus on ca 46 km ja põhihooaeg on detsembrist märtsini, kui piirkonnas sajab kõige vähem, Buritaca jõe ületamine on madala veetaseme pärast lihtsam ja põhjapoolkeral on puhkuste periood. 46 km nelja päeva peale ei tundu kuskiltotsast palju, aga pidev mägedes tõusmine ja langemine üle 30 kraadises kuumuses, põletava päikese käes samal ajal näljaste sääseparvedega võideldes ei ole sugugi kerge.
Teekond Ciudad Peridadasse
Meie esimene matkapäev algas El Mamey nimelisest väisest külast kuhu viis meid 4WD jeep, mis korjas meid eelnevalt Palominost peale. El Mamey küla kutsutakse rahva suus ka El Macheteks, sest traditsiooniliselt on kohalikud ja ümbruskaudsed küla elanikud harjunud omavahelised tülid, sisepinged ja arusaamatused lahendama just machete abil. Nii lahendatakse ka paarisuhete erimeelsusi ja ühele sellisele vahejuhtumile olime osaliselt ka tunnistajaks. Ütleme nii, et koduvägivalla mõistet siin ilmselt ei tunta ja kannataja on lõpuks see, kes jääb machetele ette, olgu ta siis suhte nõrgem või tugevam pool.
Matkaseltskond oli meil tegelikult oodatust isegi suurem ehk grupis oli 14 inimest. Oma teekonnaga alustasime peale keskpäevast lõunasööki. Esimese päeva matkadistants oli kõige lühem ca 7,6 km, kuid see-eest ainult ülesmäge. Teekond viis meid esimesse ööbimispaika, kus meie üllatuseks me ei pidanudki võrkkiikedes magama, mis erinevate blogide kohaselt on sel matkarajal tavaline, vaid igaüks sai omale koha narivoodis. Vahemärkusena veel niipalju, et igas peatuspaigas olid pesemisvõimalused/külmad duššid ja kõik söögikorrad (3 x päevas soe toit ja 2 x päevas värsked puuviljad) organiseeris meile matkakorraldaja. Kuna Sierra Nevade de Santa Marta mägine piirkond oli tuntud 70-80ndatel kui kanepi ja koka lehtede kasvatuspiirkonnana, siis ka meie ööbimispaik oli tegelikult endine kokaiini valmistamise välilabor. Täna laboreid ja kasvatusi sealkandis enam ei ole ja kohalikud pered on igati tänulikud Lost City turistidele, et need on puhta raha sinna toonud, piirkond on turvalisem ja saab turismist kenasti ära elatud.
Narivoodite varjualune
Ööbimiskoha püsielanik papagoi Paula
Meie teine matkapäev algas juba varavalges (umbes 6-st) ja selle päeva teekond oli üks pikemaid (umbes 7 tundi) ja raskemaid. Päeva esimese poole üksnes tõusime kõrguses ja päeva teise poole peamiselt langesime. Sellel päeval ületasime Buritaca jõge väga mitmel korral ning korra tuli ka selleks jalad märjaks teha. Meie teekonna jooksul möödusime mitmest pärismaalaste (Kogide) nimelisest Mutanshi külast, kus meie giid ja tõlk rääkisid põgusalt ka pärismaalaste uskumustest ja traditsioonidest. Teekond meie teise peatuspaika pakkus uskumatuid vaateid ja väga mitmekesist looduskeskkonda. Teisepäeva lõpetasime sisuliselt täpselt Ciudad Pereida all jõesängis. Vahemärkusena võib veel lisada, et enamikes ööbimiskohtades saab käia ka Buritaca jões ennast jahutamas.
Teekonnal tutvusin ka kohaliku tüdrukuga, kes oli tehnoloogiast väga põnevil ja vaimustuses, kuid pärast pilti jooksis tagasi koduhoovi kanu taga ajama.
Väsinud aga õnnelikuna Kadunud Linna all asuvas laagripaigas kohal.
Laagripaiga püsielanik nurruv põrsas Pepe, kes joob õlut ja sööb küpsist. Eks ta seal naudi kuni jõuludeni oma head elu turistide toidu peal.
Kolmandal päeval alustasime samuti varavalges ning asusime koheselt kõrguses tõusma (ca 400 m) mööda treppe (väidetavalt 1200 astet) selleks, et jõuda Ciudad Pereidasse. Üleval tutvustasid giid ja tõlk meile Kogide ajalugu ja traditsioone, rääkisid nende maailmavaatest, uskumustest ja linna tekke loost. Ciudad Pereida'd (ing k. the Lost City, eesti k. Kadunud Linn) avastati alles 80ndatel hauarüüstajate poolt, kes lootsid leida Kogide matmispaikadest rohkelt kulda. Kogid jätsid oma püha linna maha kui hispaanlastest vallutajad uude maailma jõudsid. Pärast linnale omaste platvormide avastamist teadsid hauarüüstajad kohe, et ringikujuliste platvormide alla on maetud pärismaalaste esivanemad koos kuldesemetega. Ringikujuliste platvormide kohal oli varasemalt siis kohalike palmilehe katustega hütid ja traditsiooniliselt nad matavad enda surnud majade alla koos väärisesemetega järgmiseks eluks. The Lost City oli ja tegelikult on ka tänaseni Kogide jaoks oluline kooskäimispaik ning selle pärast on septembri kuus Ciudad Pereida suletud, sest kohalikud peavad seal religiooseid rituaale ja mamod (kohalikud preestrid) jagavad oma rahvale õppetussõnu, kuidas edasi talitleda. Uskumuste kohaselt jäetakse the Lost Citysse kogu halb energia ja iga külastaja lahkub sealt
1200 astet üles kadunud linnani.
Kohale jõudsime! mis vaated ja energia selles kohas ikka valitseb!
Väike photobomb
Pärast Ciudad Pereidast lahkumist alustasime teekonda tagasi enda teise päeva peatuspaika, kus sõime ühiselt koos lõunat. Üldiselt oli teekond tagasi lihtsam, sest tõusumeetreid oli tagasiteel poole vähem, mis tegi teekonna läbimise aja poole lühemaks. Kolmanda päeva õhtul pärast õhtusööki avanes meil võimalus rääkida ka kohaliku Kogi pereisaga, kes jagas meiega nende kogukonna tõekspidamisi ja andis edasi ka sõnumi, mida levitada ülejäänud maailmaga. Üldiselt usuvad Kogid, et Sierra Nevada de Santa Marta on maailma süda ja Amazonas emakese maa kopsud. Nad usuvad, et meie kõik oleme nende nö väiksed vennad ja oleme enda mõtlematu käitumisega hävitamas maailma. Nende kõrgeima mamo hinnangul hävib elu maapeal juba saja aasta pärast, kui inimkond jätkab selliselt resursside raiskamist ja looduskeskkonna massilist saastamist. Kogid peavad väga pühadeks kahte Sierra Nevada de Santa Marta kõrgimat liustiku Bolivar ja Colon, mille liustikud on tänaseks kliima soojenemise tõttu pea täielikult sulanud. See on nende jaoks kindel märk, et maailma lõpp paistab ja maakera loomulik elukeskkond on pöördumatult ära rikutud. Sellele kõigele on meie hinnangul raske vastu vaielda.
Matkarajal korduvalt kohatud liblikas, kes kannab uhkusega oma seljal numbrit 89.
Kogidel puudub kirjakeel ning kõik naised koovad oma mõtted käsitöösse ning mehed poporoümber, mille nad saavad täiselaiseks saades.
Mehed saavad poporo endale täiskavanu ikka jõudes ja selle ümber pannakse pulgaga lima, mis tekib suus merekarpide puru ja püha taime koka segu närimisel. Koka närimine hoiab neid pidevas kontaktis ja üksteisemõistmises loodusega. Koka ja merekarpide limane segu määritakse pulga abil poporo ümber. Aja jooksul kogunenud kihi suurus näitab mehe maskuliinsust ja vanus. Protsessi käigus tohib mõelda vaid häid mõtteid, sest need talletakse sinna alatiseks ja seda oskavad lugeda vaid loodusega kõige tihedamas kontaktis olevad pealikud ehk mamod.
Kogi külaga tutvust tegemas, aga kuna valged (nooremad ja rumalad vennad) ei ole ühtegi Kogi linna sisse lubatud, siis saab elu jälgida ainult distantsilt.
Oma neljandat päeva alustasime samuti varavalges ja meie teekond viis meid tagasi El Mamey külasse. Ütleme nii, et neljandaks päevaks oli kõndimisest juba kõigil parajalt kõrini. Meie esialgne plaan oli läbida teekond 4 päeva asemel 5-ga, aga kuna pikem matk ei pakkunud midagi enamat kui lühem, siis otsustasime varem lõpetada ja kohalikud sääsed nälga jätta. Kui hakkasime El Machete külasse lähemale jõudma, siis teadis meie tõlk rääkida, et ühe kohaliku mehega oli juhtunud õnnetus. Arvati, et noor kutt oli endale machetega arbuusi lõigates kätte löönud, aga esialgne info osutus valeks, sest tegemist oli kohaliku peretüliga, mis lõppes meespoolele väga sügava haavaga käes. Hea kui kõik sõrmed alles jäid ja tore, et meie kultuuris suudavad inmesed oma probleeme ikka pigemsõnadega lahti rääkida.
Matk, mis oli samamaegselt mõnus ja rõve katsumus, lõppes meil maitsva lõunasöögiga El Mameys, kus jätsime oma muheda seltskonna ja giidiga hüvasti. Edasi võtsime suuna taas Santa Martasse, et paar päeva puhata enne oma lendu Bogotasse ja Mehhikosse.
Meie muheda matkaseltskonna grupifoto.