Colombia, Cartagena ja Rincon: leidsime oma maapealse paradiisi, mida kaardilt ei leia

Olime pärast Cali ja Medellini külastamist Colombiast juba vaimustuses, kuid sisemaal kippus ilm vihmaseks ning oligi aeg edasi liikuda päikeselisele kariibimere rannikule. Meie esimene peatuspaik oli ajalooline Cartagena linn, mida kuuldavasti ei suudetud kordagi vallutada.

Tänasel päeval on Cartagena turistide meelispaik, sest siia jõudes uhub ookeanituul sinuni rummi, higi ja kaneeli lõhna, mis on segunenud rütmika salsa puusanõksuga. Päevasel ajal on vanalinna tänavad täis meeletus koguses kruiisilaeva turiste, aga õhtul tärkab alles õige ja vabameelne tänavaelu õide. Cartagena on ka hea alguspunkt kaunistele kariibimere saartele põgenemiseks ja sukeldumiseks, kuid kuna need tegevused on turistide poolt väga armastatud ja selle eest osatakse ka raha küsida, siis otsustasime me sellest loobuda. Cartagena vanalinn on väga ilus ja värviline, kuid sealt väljaspool asuvad tänavad ja kohalike elupaigad on pigem prügised ja mustad, kuhu enamik turiste kunagi ei satu (meie käisime muidugi ka seal kondmas, aga seda ööpimeduses kindlasti teha ei soovita).

Cartagena värvilisi vanalinnatänavaid uudistamas.

Olles suurlinna sagimisest ja turistilõksus juba mõneti väsinud otsustasime oma Eesti sõbra soovitusest lähtuvalt minna Rincon del Mari nimelisse väiksesse kalurikülla, mis osutus tõeliseks maapealseks paradiisiks, kus palmipuud kohtuvad helesinise kariibimerega ja valged turistid saab kahe käe sõrmedel üle lugeda. Rincon del Mari tegi eriti meeldivaks see, et tegemist on audentse kalurikülaga, kus kalameeste käest, kes iga päev kell 2 kalalt naasevad saad osta värskeid kalu, krevette, kaheksajalgu või homaare. Ja kohalikud kalamehed ei käi siis võrguga saaki kokku korjamas, vaid üksnes harpuuni ja ilma erivarustuseta püüdmas just nii palju mereande kui nad ise ära süüa ja paarile huvilisele maha müüa suudavad. Selleks, et Rincon del Mar üles leida, kuna teda juba niisama kaardilt ei leia, ja sinna kohale jõuda tuleb ennekõike sõita bussiga San Onofresse ja sealt mototaksoga (motika tagaistmel) edasi rannikule hostelisse sõita, seega tasub üleliigsed asjad maha jätta.

Kalamehed jõudsid ning kõik kohalikud mehed jooksevad appi ja uudistama alias vaade võrkkiigest.

Me õngitsesime endale ka 1 kilose homaari

Homaar grillilening natuke võid, küüslauku ja laimi ning oh seda pidusööki

Ja järgmine päev samal ajal podiseb kookuse karri... Mmm...

Vaade sini-sinisele kariibimerele hommikusöögi kõrvale.

Vaade külale

Selles väikses paradiisikülas tegutseb täna veel vaid kaks lihtsat hostelit, kuid juba taodeldakse sinna ka suuremate hotellide ehitust. Huvilistele pakutakse ka siit sukeldumistuure, väikesaarte külastusi, öösel helendavas planktonis ujumist ja võimalust kohalike kalameestega koos kalale minna. Elu on siin laisk ja enamasti vedelevad inimesed hammokis või rippkiiges, kui miskit pakilist parasjagu käsil ei ole. Siin-samas võrkkiiges võid kuulda kohalike laste siirast naeru või perekondade vaidlusi tühistel ja lõbusatel teemadel. Vaidlemine on siin pigem kogukondlik meelelahutus, mis lõppeb suure teatraalse naerupahvakaga, sest nutitelefone siin ei näpita ja telekat ei vaadata. Wifi oli siin külas veel suhteliselt võõras külaline, tänu millele ilmselt ka kogu ehe ja siiras õhustik ka säilinud oli.

Veemõnusid nautimas.

Kiirülevaade Rinconi lummavast päikseloojangust.

Pooltel päevadel kuus ei paista siin öösiti kuu, mistõttu hakkab plankton sellel ajal vees helendama. Esimesel õhtul läksime kalapaadiga mangroovide vahele helendava planktoni sisse ujuma, mis oli kirjeldamatu ja üsnagi sürrealistlik kogemus, mida soovitame ka teistel kunagi võimaluse korral järgi proovida, sest kaamerasilm ei suuda kahjuks helendavat keha ja sädemeid purskavaid sõrmeotsasid jäädvustada. Helendavat planktonit võib näha, aga kõikjal Colombia kariibirannikul, kui kottpimedas mööda randa jalutada ja natukene märga liiva kraapida.

Naljamees enne planktoniga ujuma minemist.

Järgmisena asume avastama Santa Martat ja Palominot, Colombia.