Boliivia, surma tee ja kuumaastik: loodus on siin võrratu, aga inimesed suudavad igal sammul pettumu

La Paz linnana on tore paariks päevaks, aga oma heitgaaside tõttu, mis kõik alla orgu seisma jäävad ja aeglaste ning väga laiskade inimeste pärast saab temast kiiresti isu täis. Just seetõttu oli väga meelitavaks mõtteks linnast põgeneda ja end ilusas looduses väidetavalt maailma kõige ohtlikumal teel tuulutada lasta.

Yungase teed kutsutakse surma teeks, sest tegu on väga kitsa kalju servas lookleva teega, mis oli varasemalt ainsaks ligipääsuks Yolosa linna ning see tee nõudis on 65km lõigul enne uue avamist u 200-300 inimelu aastas. Põhiliselt juhtusid õnnetused bussidega, mis möödasõitu tehes kaljuservast (kuristikud on 300-900m sügavused) alla kukkusid. Läbi aegade kõige hullem õnnetus nõudis väidetavalt korraga 100 elu... Täna sellel teel enam mootorsõidukite liiklust peaaegu ei eksisteeri, mis annab imeilusa võimaluse jalgratturitele. Umbes 50€ eest nägu leidsime endale kohaliku reisiagentuuri, kes pakkus koos korralike amortidega ratta renti, transporti, toitlustust ja giiditeenust.

Raja algus on ligi 1 tunni bussisõidu kaugusel La Pazist ning 4700 kõrgusmeetri juures lumiste tippude seltsis. Meie lund ei näinud aga väidetavalt oli ta kuskil meie kõrval mäe nõlval ilutsemas, sest saime paari soojakraadi juures korralikku padukat, mis vähendas nähtavuse paari meetri peale - ei ole just parimad tingimused rattasõiduks! Kaltsmärjana ei tundunud järgmised 65km just kõige ahvatlevamad, sest läksime sinna ju loodust imetlema, mitte esiratta ette jäävaid kive ja porilompe vahtima.

Mõnus vihmane algus

Nähtavus võrdus nulliga ja olime kahe minutiga läbimärjad.

Õnneks ilm paranes ja soojenes iga laskumismeetriga, tänu millele paranesid ka vaated. Oh need sadades meetrites kalju kukkumised, loendamatu arv koski, lopsakas roheline loodus ja palju muud olid nii pilku püüdvad, et pidevalt oli raskusi pilgu tee peal hoidmisega, aga kahjuks oli tegu nii ohtliku teega, et seda ei saanud ära unustada. Ilu imetlemiseks tuli ilma piireteta tee serval seisma jääda, et kogemata end otse sõitma ei unustaks. Kahjuks pildid sellest rattalaskumisest ei ole just parimad, sest pildistamisteenus pidi meie tuuri sees olema ja seda ta ka oli, aga no kurja, siin riigis on ikka kõik asjad nii, et millele kohalik inimene käe külge paneb, see keeratakse aia taha. Nad ei oska siin mitte midagi rahuldaval tasemel teha, rääkimata heast. Kuna me tuuri ajal veel kahjuks usaldasime kohalikke, siis ise me pilti ei teinud ja peame nüüd leppima halbade piltidega, mis ei anna edasi pooltki seda, mida see tee ja ümbritsev loodus endast kujutasid. Hoolimata pisiasjadest oli see ülimalt äge kogemus.

Paremas servas looklev tee, mida pidi alla kihutasime ja keskel näha laiuv paarisajameetrine kuristik.

Meie rattaseltskond

Tagasi La Pazis võtsime jõulude ajal ette ka teise matka Kuuorgu (Valle de Luna). Kuuorg on väidetavalt oma nime saanud Neil Armstrongi järgi, kes kuult naastes ja oma reiside käigus sinna kohta sattus tundis end kui taas kuul. Koht ja maastik olid iseenest seal ägedad ning sürreaalsed, aga kuna sellele kohale on juba linn ümber hakanud kasvama ja inimesed endast prügi ning kusehaisu maha jätavad, siis oli selle koha võlu haihtumas.

Siis kui meil La Pazist hakkas kõrini saama ja soovisime edasi liikuda, tabas meid mõlemaid karm toidumürgitus, mille puhul kahtlustame ise salmonelloosi. Nagu öeldakse, siis reisides ei ole toidumürgituse küsimuseks kas, vaid millal. Nii läks paraku ka meil ja saime päevi eest ja tagant oma organismi tühjendada. Seega me mälestused linnast endast kujunesid lõpuks päris pettumuse maiguliseks.

Aa jaa meil on mainimata jäänud, et La Pazis on maailma kõrgeim urbanistlik kondlisüsteem, et mägises linnas mugavam ja keskkonnasõbralikum ringi liikuda oleks. Lisaks ühistranspordifunktsioonile pakub see eri linnaosade/mägede navigeerimisele imelisi vaateid.

Järgmine postitus juba Sucrest, kus rahade kokkuhoiuks ja puhkusest puhkamiseks natuke kauem peatume.