Boliivia, Copacabana ja La Paz: iga uus riik ikka oskab üllatada.

Peruust võtsime me edasi suuna Boliivia poole, sest tegu on ühe Lõuna-Ameerika soodsaima riigiga ja mõte on siia natuke kauemaks paikseks jääda. Boliivia pole muidugi ainult soodne, vaid pakub väidetavalt ka imelisi loodusvaateid- selle me otsustasimegi proovile panna.

Peruu ja Boliivia jagavad piiri, mis läbib Titicaca järve, mis on andide mäestike rahvaste arvamuse kohaselt koht, kust sündis päike. Tänapäeva mõistes on tegu järvega, mis asub 3800m kõrgusel mägedes ja on 190 km pikk, mis teeb temast maailma kõrgeima seilatava järve. Titicaca külastamiseks on 2 kõige populaarseimat kohta Puno Peruus ja Copacabana Boliivias, meie osutasime Boliivia poole kasuks, sest teise reisisellide jutu kohaselt on Puno kui Disney World oma turistidele suunatud ekskursioonide, etenduste ja tantsudega ujuvatel saartel. Meie jaoks see nii oluline ja kutsuv ei olnud ja soovisime asjale natuke teismoodi läheneda. Seetõttu läksime üle piiri 12. tunnise ööbussiga, kuid paraku venis me bussisõit 18.tunniseks. Niigi pikk istumine venis ebameeldivalt pikaks, sest tund enne Boliivia piiri otsustas üks Peruu küla, kust läks ainus suur sild lähima 100km raadiuses läbi, kohaliku omavalitsuse vastu streikima hakata. Lõuna-Ameerikas on streikida ikka nii, et kõik seda tunneksid ja probleemi omadust tunnistaksid. Siinne taktika on sulgeda kivide ja inimestega teed nii, et lähimate tundide jooksul ükski mootorratas, auto ja buss teed läbida ei saaks. Ummikus istudes sattusime vestlema ka teadjamate meestega, kes oskaksid kommenteerida paari aasta tagust streiki, kus oma sõnumi tõsidusest märku andmiseks pandi isegi linnapea elusalt põlema...

Copacabana ise on väga väike linnake, aga meile meeldis selle atmosfäär ja muhe olemine - ei mingit liigset ligiajamist ja tuuride müümist, vaid lihtne vaib. Linnas koha peal ronisime kõrval oleva mäe otsa päikeseloojangu ja vaate nautimiseks ning järgmine päev rentisime kajaki, et natuke maailme kõrgeima järve peal aerutada.

Copacabana linnaka Titicaca kaldal

Titicaca kaldal, Copacabana mäel

Kiire päikeseloojang Copacabana kohal

Kajakitamas Titicacal - taustal piirkonnale omane õlgedest tehtud paat draakonipeaga

Edasi seadsime me oma teekonna La Pazi poole, mis on 1 kahest Boliiva pealinnast. Jah, siin on neid 2 tükki. Ametlikult on pealinnaks Sucre, aga kuna La Pazis asuvad kõige olulisemad valitsuse ja ministeeriumite hooned, siis on tal oluline roll riigtöös. La Pazis elab üle 2 miljoni elaniku ja selle linna asukoht on lihtsalt imeline! Eks pildid räägivad iseenda eest, aga need mäed siin ümber on lihtsalt vaimustavad.

TVaade Titicaca ehk maailma kõrgeima järve juurest La Paz'i

Praamisüsteem Boliivia moodi- vee ületamiseks saadetakse buss ühele alusele ja inimesed eraldi.

Boliivlaste kui nõiarahva kohta räägib palju see, et pea iga maja vundamendi sisse La Pazis on maetud laama looteid, sest neid kasutatakse ohverduseks pacha mama'le ehk ema loodusele. Väidetavalt vajavad suured pilvelõhkujad suuremaid ohverdusi ja selleks ei piisa enam ka täiskavanud laamadest. Kõige väärtuslikum ohverdus pilvelõhkuja jaoks on inimene ja eriti valge, seega La Paz'is ei soovitata purjus turistidel ringi tuigerdada. See tekitab juba kohe teise tunde neid linnavaateid ja pilvelõhkujaid vaadates eks? :)

Nõiaturult soetatavad ohverdused (k.a kuivatatud laama looted) pacha mamale ehk emakesele loodusele

Sellest, mis me siin linnas aga edasi tegime juba lähemalt järgmises postituses.