Peruu, Cusco ja Machu Picchu - sõnatuks võtab!

Pärast 12 tunnist öist bussisõitu Arequipast jõudsime varahommikul kõrgel mägedes asuvasse Cusco linna (ca 3700m). Cusco on kunagine Inkade pealinn, mis on kõige suurem linn Machu Picchu ja Sackred Valley juures ehk igati sobilik peatuspaik enne Machu Picchu vallutamist.

Pärast hispaanlaste saabumist Peruuse (1532 a.) on Cusco linnast ja seda übritsevatest inkade ehitistest järel vaid varemed, kuid hiiglaslike ning hästi sobitatud tahutud kivist ehitisi, mis on ehitatud ilma igasuguse vuugiseguta ja sinna ei mahu isegi leht paberit vahele, näeb linnas kõikjal. Tänasel päeval on Cusco kujunenud Peruu turismi mekaks ning siin kohtab rohkelt turiste kõikjalt maailmast. Cusco on ka sobilik peatuspaik kõigile kes soovivad soodsalt soetada endale alpaca villast kudumeid, pleede, salle ja muud sellist, mis on oma 5 eurose hinna juures naeruväärselt odavad. Hea koht odavate kampsunite ja kohalike toitude ja puuviljade leidmiseks on San Pedro turg. Kahjuks tundsime me, et ülisuur turistide pealevool on kohati ära rikkunud selle linna eripära ja ilu, sest igal sammul käib kauplemine, näitlemine, pakkumine raha nimel. Ühe näitena selle kohta võiks välja tuua näiteks kõikjal tänavatel traditsioonilistes inkade rahvarõivastes ringi liikuvaid kohalikke naisi, kes kannavad väikelapsi seljas ja alpaka / lama tallekesi süles, et lasta endaga pilti teha ja alpakat paitada.

Cusco peaväljak

Vaade Cuscole

Kuid õnneks on Cusco ümber Sacred Valleys mitmeid ja mitmeid ahhetama panevaid vaatamisväärsusi, millega võimalik tutvuda. Meie otsustasime Marase soola astmete, Moray taimekasvatuse ringja inkubaatori, Kuutempli ja Saqsaywamani varemete kasuks. Meie ronisime kõigide linna ümbritsevate vaatamisväärsusteni jala, et harjutada end kõrgusega ning valmistada keha ette Machu Picchule ronimiseks. Kõikidesse ajaloolistesse vaatamisväärsustesse tegelikult pääseb ka auto või bussiga ligi, mida enamus turiste tegelikult kasutavad, sest ronimine siinsetes kõrgustes ei ole õhupuuduse tõttu kerge. Vaatamisväärustega tutvumiseks soovitame neil kes siia kanti kunagi satuvad soetada nädalane turismipilet, mis tagab ligipääsu pea kõigi Cusco ja Sacred Valley vaatamisväärsusteni. Selle hind on küll u 130 soli ehk 35 eurot, aga kui on aega ja soovi palju näha ja kogeda, siis igati soovituslik.

Oma esimesed 5 ööd peatusime läbi Airbnb renditud toas (Carlos Guest house), mis kõrghooajal on ilmselt väga meeldiv peatuspaik, kuid kohe algava vihmahooaja alguses oli selles korteris üsna külm ja väga niiske. Lausa niivõrd jahe ja niiske, et väga mitmel õhtul olime sooja saamiseks Pisco lainel, mis on siin kandis samuti naeruväärselt soodne (22 sol ehk ca 5 eur), sest radikaid siin ei eksisteeri. Lisaks kõigele puudus rikke tõttu sellest külalistemajast soe dušš, mis tegi sealse peatumise veelgi vähem meeldivaks. Üldiselt kehtib Peruus aga suuresti põhimõte, et saad täpselt seda, mille eest maksad, mistõttu meil tegelikult põhjust ruumi kallal väga nuriseda ei olnud ja jõime selle peale lonksu kanget. Pärast Machu Picchul käimist leidsime aga väga vahva hipiliku ja spirituaalse ööbimispaiga, kus korraldatakse kõikvõimalike tseremooniaid ja hingeavastus ja puhastusretki kogenud juhendajate käe all. Meie sellist hingeotsingut ette ei võtnud, kuna nende pakutud programm oli väga kallis ning äkki õnnestub meil sellise maailmaga tutvuda Boliivia dšunglis.

Machu Picchule minemiseks, mis asub Cuscost linnulennult ca 70 km kaugusel, on kolm eri viisi–

1) 4 päevane tasuline matk mööda inkade rada (Inka trail või Salkantray trail), mis maksab u 600€ nägu.

2) Rongi ja bussiga, kus on katuseaknad imeliste dšungli ja mägede vaadete nautimiseks, mis maksab u 200€ nägu.

3) 7 tunnise bussisõiduga läbi mägede ja paaritunnise matkaga, mis maksab u 20€ nägu.

Meie otsustasime bussisõidu kasuks, kuigi bussisõit kestab 7 tundi, on see kõige soodsam lahendus Machu Picchule pääsemiseks. Koos toitude ja ühe ööbimisega, läks meil see maksma u 40€ nägu + pilet Machu Piccule ehk kordades soodsam lahendus kui eelnevalt mainitud variandid.

Sõiduga alustasime ca 8 hommikul ja hüdroelektrijaama (Hydroelectrica) juurde jõudsime ca kell 2. Teekond sinna oli väga kaunis, sest läbisime Sacred Valley ning tõusime pilvedest kõrgemale. Hüdroelektrijaamast matkasime rongitee kõrval ca 2 tundi, et jõuda Machu Picchu jalamil asuvasse Aguas Caliante linna, kus peatuvad enamus tursitid, kes järgmisel päeval Machu Picchut vallutama minna soovivad. Jalksi teekond sinna linna oli imekaunis, kuna raudtee kõrval mööda jõessängi kõndides näed Machu Picchu mäge kõikidest külgedest, tehes sellele põhimõtteliselt ringi peale. Lisaks mäe imetlemisele läbisime me banaanisalusid ning nägime troopilises metsas ka suurt papagoide parve ja koolibriid ehk tegu ei olnud vaid teega, mis viib uue maailma imeni, vaid kogemusega omaette. Kahjuks veetsime antud linnas ainult ühe öö, kuigi oleksime soovinud jääda isegi kauemaks, sest seda linna ümbritsev loodus ja aura olid väga energiat andvad ja meeldivad.

Jalgsiteekonna algus

Banaaniraksus

Machhu Picchu altpoolt vaadatuna ehk väga raske on aru saada, et seal mäe otsas linn on. Seetõttu ei olegi üllatav, et Machhu Picchut ei avastatud 500 aasta vältel ja see kasvas loodusega ühte.

Machu Picchu jõeorgu imetlemas

Järgmisel hommikul pidime ärkama kell 4, et 4.30 Machu Picchut jala vallutama minna. Tegu on kõrge ja meie, kui mägedeta maa elanike jaoks, pigem raske tõusuga, mis võtab aega u 50-60 minutit. Raja pikkuseks on u 1,7 km ja selle jooksul tuleb treppidest ronida ja tõusta u 500m. Üles ja alla saab ka bussiga, mille 1 ots maksab 7$, paljud neist lähevad bussiga üles ja tulevad alla jala.

Jalgsi rajale pääsemiseks tuleb Augas Caliante linnast jalutada u 25 min kuni sillani, kus kontrollitakse pileteid ja väravad avatakse kell 5 hommikul. Kuna meie käisime seal madalhooajal ehk vihmahooaja alguses, siis soetasime pileti alles eelmisel õhtul. Tipphooajal tuleb pilet soetada kohati isegi 2 kuud ette. Meie otsustasime hommikuse külastuse kasuks, sest siis on suurema tõenäosusega päikseline ja kogeb kuidas hommikused pilved esimeste päikesekiirtega laiali hajuma hakkavad. Pilet, mis lubab Machu Piccul olla kella 6-12ni maksab täiskasvanule 40€, aga soetada saab ka terve päeva pileti ja lisamatka Huayna Picchu otsa. Kui on huvi ka teiste mägede otsa ronida, siis soovitaksime küll võtta seal aega terve päeva, sest turnimist ja ringi liikumist on palju. Meil mahtus nelja tunni sisse põhjalik giidiekskursioon ja ise rahulikult ringi jalutamine igati mugavalt ja enne keskpäeva kuumust hakkasime alla liikume.

Lisainfoks huvilistele veel Machu Picchu kohta nii palju, et saime teada, meie jaoks küll kahjuks liiga hilja, et Inka Traili matkamine maksab 600€ nägu suunaga Machhu Piccule, tagasitee aga reguleeritud ei ole ning seda peaks tasuta saama teha igaüks. Oleks me seda vaid enne teadnud, sest sel teekonnal on väidetavalt veel 40 vana inkade linna ja tuhandeid hingematvaid vaateid.

Huayna Picchu ja Machhu Picchu (mitte linna) mäe otsa ronimiseks tuleb soetada eraldi piletid, aga Sun Gate juurde matkamine on tasuta (üks ots võtab aega u 45 min). Kõikjal Machhu Picchul tuleb arvestada üllatavate kõrguste ja vahemaadega. Ainuüksi linna ühest otsast teise saamine võtab aega 25 minutit ja näiteks Huayna Picchu otsa ronimine u 1,5 h, mis hõlmab ka köite ja kätega ronimist.

Igatahes pidime me ärkama kell 4, et kell 4.30 matka alumise sissepääsuni ja mäest üles alustada, aga mis kell me üles ärkasime? Muidugi kell 4.24! Oh seda järgnevat jooskmist, et päikesetõusuks üles mäkke jõuda.... Kogu protsess sillani ehk alumise sissepääsuni, järjekorras seismine ja ronimine võtsin meil aega u 1,5 tundi. Jalgsi rada jõuab üleval samasse kohta välja, kuhu bussidki.

Matkaraja algus, mis viib üles Machu Piccule. Kaardilt on näha must ja kollakas tee- must on bussirada ja kollakas trepirada.

Poolel teel Macchu Piccule. Koka lehed põses ja hingeldamas lummavas looduses.

Machhu Picchu linn oli imeline oma ajaloo, võimsuse, aura ja tarkuse poolest. Kindlasti oskame omaltpoolt nüüd mõista, miks selle koha näol on tegu ühega seitsest uuest maailmaimest. Kõikidel reisi ja seiklushuvilistel soovitame selle kindlasti oma nimekirja lisada, kui seda seal veel ei ole.

Machu Picchu on vana inkade linn, mis oli kaardilt ja inimeste teadmistest kadunud u 500 aastat, sest hispaanlaste tulekul inkad hülgasid ja müürisid kinni selle ja mitte keegi ei leidnud seda kuni aastani 1911, kui üks saksa arheloog selle avastas. Machhu Picchu näol on tegu ühe parima ja suureima näitega inkade linnast, ehitus- ja põllumajanduskultuurist.

Linn on ehitatud 2430 m kõrgusele mäe otsa, mis asub andide mäestiku lõpu osas ja hakkab vaikselt Amazoni džungliks üle minema. Huvitav fakt on, et inkade ajal ei olnud linna nimeks Machu Picchu - see nimi on pandud tänapäeval kõrval asuva mäe järgi, sest seni ei teata, kuidas seda kondori kujulist jumalatele pühendatud linna nimetati. Paljude asjade kohta inka kultuurist puudub infot, sest inkadel puudus oma kiri ja suur osa kõikidest joonistustest, püha talismanidest ja kujudest hävitati hispaanlaste poolt.

Kuigi tegu oli vihmahooaja algusega, vedas meil ilma ja ajastusega väga. Hommikul saime imelisi inimtühju vaateid laamadega, kes on Machu Piccul muruniidukite eest ja nägime hommikusi päikesekiiri pilvi hajutamas, mis tegi kogu vaatepildi veelgi võimsamaks, sest Machu Picchu puhul pole mitte ainult linn selle lummav osa, vaid kogu linna ümbritsev metsik loodus ja imalised vaated mägedele.

Uue maailma ime reaalsus läbi turistide masside ja lummava looduse.

Machu Picchu linnas on liiklus organiseeritud ainult ühesuunaliselt, et kõik turistid liikuma mahuksid. Õnneks lubab pilet 2 ringi teha ja vahepeal väljas käia. Alalt väljudes on oma passi võimalik lüüa ka tempel, et sa oled ühe uue maailma imega tutvumas käinud. Seda võimalust me kasutamata ei jätnud.

Machu Picchuga lõpetasime me selleks korraks Peruu ning järgmises postituses üritame üldise ülevaate elust, olust, kuludest ja huvitavatest tähelepanekutest anda. me praegu arvame ja mõtleme, et ehk jõuame Peruusse veel tagasi meie reisi vältel, et mägesid ja teistsugust Peruud lähemalt kogeda.