Peruu, Arequipa ja Colca kanjon: Kõik siin on tore, aga õhku ei ole.
Mõte mägedesse liikuda tundus tore, kuni jõudis kohale tõdemus, et no kurja, tõesti õhku ei ole.
Sõitsime rannikult ööbussiga Arequipasse, mis on Peruu suuruselt teine linn. Arequipas on ilus UNESCO pärandiga kaitstud vanalinn ja arhidektuur, aga kõige ilusam on, vähemalt meie, kui lameda maa elanike jaoks ,Arequipa juures aga pigem see, et tagataustal ilutsevad 4 vulkaani, millest kõige kuulsam on Misti vulkaan. Misti mäetipp kõrgub lausa 5822 meetrini, on linna üheks põhisümboliks ja pakub hignematvaid vaated. Kihk sinna otsa ronida oli suur, aga kuna selleks on vaja pigem mägironija varustust kui lihtsalt matkasaapaid, siis loobusime mõttest ja imetlseime teda altpoolt.
Linna taustal kõrguv Misti vulkaan.
Arequipe vanalinna Plaza de Armas
Kohalike mõistes naaberküla juures ehk 3 autosõidutunni kaugusel Arequipast asub Colca kanjon (kõrgeim tipp 4 800m), mis on oma sügavuselt (3 400m) maailmas teine kanjon ning 2 korda kõrgem kui Grand Canyon. Colca kanjoni 100 kilomeetrilt võib loodust näha rohkem muutumas, kui mitmes Euroopa riigis kokku. Selleks, et jääks võimalust ka kanjoni võimsust imetleda, otsustasime minna 3-päevasele matkale. Matka populaarseimateks pikkusteks on 1-3 päevased matkad, kuid erimatkajuhtidega tehakse ka pikemaid. Me vaagisime pikalt, et võiks täitsa omapead minna, aga kuna meie hispaania keel ei ole veel kõige ladusamal tasemel ning korraliku kaardi puudumise pärast otsustasime sellest loobuda. Kuna giidi, transpordi, eksursioonide, ööbimiste ja toitudega matkaseltskonnaga liitumine maksis vaid 20€ päev, mis on ka igati alla meie päevaeelarve, siis ei läinud otsustamise peale meil enam kaua.
Vahetult enne meie Colca kanjoni seiklust avati seina taga uus ööklubi. Närvi ajas küll nii mustaks, et mine või võta jook endale baarist. Kuna pidime aga juba kell 3.30 hommikul matkale minema, siis otsustasime piduliste seltskonnast loobuda ning piinlesime läbi seina kostva muusika käes.
1.päeval enne matka käisime kanjonis kondoreid vaatamas, mis on nende levinud elupaik. Kondorite tiivaulatus on lausa kuni 3m meetrtit, olles suurem kui merikotkal. Edasi liikusime matka alguspunkti, kust algas 1000 langusmeetriga 9 km pikkune rännak. Matk kanjonist alla pakkus imelisi vaateid ja palju kõhedust.
Colca kanjoni serval kondoreid otsimas
Kondorilend Colca kanjoni kohal
Matkal liitus meiega 1 vahva neljajalgne tegelane, kes matkas kõik need 3 päeva meiega kaasa. Turistide ja uudistajatega kaasa liikumine paistiski tema elu mõte ja lootus olevat, sest eks neilt ikka pudeneb miskit süüa.
Kas väike kaktus või väike mees?
Lihtne ööbimiskoht kanjonis
2. päeva matkarajal alustasime suhteliselt vara hommikul, et ei jääks lõunase kõrbekuumuse kätte ning et saaksime selle eest oaasis jahutavasse basseini hüpata. Väikeste tõusude ja langustega matkasime u 8 km. Teel tutvusime kohalike külade eluga, taimede ja nende mõjudega. Kõige huvitavamad neist olid näiteks kaktuse parasiit, mis purustates värvub punaseks ning mis on enim kasutatud kosmeetikatööstuses ja filmitööstuses kunstverena.
Inka sõdalised kanjonit vallutamas ja kohalike looduslike värvainetega tutvumas
Ennelõunane puhkepaus
See hall siin kaktusel on punast värvi andev parasiit.
Nüüd on ka kaktuse õitsemine oma silmaga ära nähtud.
Teekond oaasi
Rohelus joa juures
Paradiis pärast palavat ja väsitavat matkapäeva. Mõnus külm jahutus.
3.päev alustasime matkaga juba kell 3.30 hommikul, et vallutada tippu koos päiksetõusuga. Oh see oli meile mõlemale füüsiliselt üks raskemaid asju mis seni teinud oleme, sest iga tõusumeetriga läks hingamine aina raskemaks. Uskumatu, aga lihtsalt ei olnud õhku mida hingata ning see võttis ikka elu eest hingeldama ja südame puperdama. Olles pärit merega sama kõrgelt altituudilt on seda raske ette kujutada ja mägedes ju nagu varem suusatamas palju käidud, aga vahe mäel tõusmise ja langemise vahel on ikka suur.
Kokku tõusime me 1000m, 2500m pealt 3500m peale, milleks läbisime 9 km pikkuse matkaraja. Egas ta muidu ei kõlagi hullult, aga kui hingata ei saa, siis on tegu mitmetes kordades raskema matkaga.
Poolel teel - oaasi pole enam nähagi.
Päikesetõus kanjonis
Meie matkaseltskond, kuhu kuulusid 4 kanadalast, 2 eestlast, 1 ameeriklane, 1 saklsnane ja 1 peruulane + giid), kellest 8 lõpetasid matka omal jalal ja 1 istus muula selga.
Pärast matka liikusime edasi laamade ja alpakadega tutvuma, kuumaveeallikate juurde lihaseid lõõgastama ja Colca kanjoni kõrgeimasse tippu, kust avaneb vaade kaheksale vulkaanile, Tuleb ausalt tunnistada, et selles maastikus on vulkaani raske, mäest või kanjoni servast eristada, sest see kõik on 1 vulkaaniline maastik.
Imearmas alpaka
Laamat toitmas
Lõunapausi ajal suunati punt turiste ühte buffeerestorani lisaraha eest sööma, aga me otsustasime sellest loobuda, et natuke Chivay linnaga tutvuda ja kuskilt soodsam amps hamba alla haarta. Meie suureks ja meeldivaks üllatuseks sattusime keskväljakul kohalike külade tantsupeaole. uskumatult ilus oli vaadata neid seal kuuma päikse käes seelikutes tantsimas. Peruus kannavad nii mehed kui ka naised kahekordseid värvilisi sellikuid rahvarõivana. Ainsaks vaheks rahvariietel on see, et naised kannavad üleval tikanditega vesti ja mehe ristuvaid paelu, samuti on erinev ka müts/tanu.
Poisid seelikuid keerutamas.
Kohalikud naised tantsimas.
Kuumaveeallikad lihaseid lõõgastamas.
Matkalt naastes veetsime veel ööpäeva Arequipas ja võtsime sealt ööbussiga tee Cusco poole ette. Järgmine postitus tuleb juba seega ilmselt Sacred Valleyst ja Macchu Pichult. Seniks aga päikest!