Colombia, Santa Marta, Palomino ja Tayrona rahvuspark: Pettumusest riigi ilusamate randadeni
Jätkasime oma Colombia teekonda kariibimere ranniku kõige vanemasse linnas ehk Santa Martasse, kus oootasid meid juba isegi ebameeldivalt palav ja päikseline rannik. Santa Marta on ligi 1 miljoni elanikuga sadamalinn, kus on esindatud nii rikkam ookeanivaatega pilvelõhkujates elanikkond, turiste meelistada vanalinna tänavad ning vaesemad ja lihtsamad tavainimese kodutänavad. Santa Martas peale vanalinna tänavatel kondamise ja ameerikalikult turistikate randade külastuse tegelikult palju teha polegi. Linn on põhiliselt lävepakuks Tayrona rahvusparki ja Palominosse edasi liikujatele.
Vaade rõdult Santa Marta Rodadero rannale.
Rikkam ja uuem linnaosa Rodadero.
Kuna Santa Marta puhul oli tegu suurlinnaga, siis liikusime sealt varsti tunniaja kaugusele Palominosse edasi. Palomino oli seljakotirändurite blogides just oma ranna, surfi, vabameelsete tänavate, jooga, jões tuubimiste jne jne pärast väga kiidetud ja me ootasime seda väga. Paraku tuleb tunnistada, et pidime selles pettuma. Kuuldavatsi oli Palomino veel aasta eest poole väiksem ja 4 aasta eest vaid ühe hotelliga küla olnud, aga tänaseks oli tegu ühe pika 1,5 km tänavaga kohaga, mis oli puupüsti täis hosteleid ja käsitööburgerirestorane, mitte kohalike söögikohti. omast kogemusest võime kommenteerida, et sularahaautomaat sinna külla veel jõudnud ei olnud, mistõttu soovitame sinnapoole liikujatel sellega arvestada.
Eelnevale vaatamata hüppasime seal paar päeva lainetes, lugesime võrkkiiges raamatut ja tuubisime (ulpisime täispuhutud rehvil) jõe voolus džunglist, ahviperedest, papagoiparvedest ja kohalike põlisrahvaste küladest mööda ookenaisuudme poole. Vesi on seal rahulik ja kohale viib sind mototakso. Igati vahva ettevõtmine ja seda tasub teha pigem hommikul, kui päike sind soojendab ja loodus veel enne päevakuumust erk on. Surfilained olid Palominos meie jaoks liialt suured ja ka hoovuse pärast otsustasime seekord selle nalja vahele jätta. Ülejäänud päevad ravisime Kadi nohu ja veetsime siin oma üksikud päevad pigem rahulikult, sest ees ootas küllaga matkamist.
Palomino imeilus, aga tänaseks voolavate masside poolt avastatud rand.
Pärastlõuna võrkkiiges
Tuubimine õhtupäiksesse
Santa Marta ja Palomino vahele jääb Tayrona rahvuspargk, mis võimaldab ligipääsu Colombia kauneimate randade juurde. Välkarile maksab see 42,000 peesot (12,5€) ja ühe päevaga saab populaarsemad rannad läbi matkata, kuid siis tasuks vara ärgata, sest park pannakse kell 6 kinni. Kel aga aega soovitame kindlasti seal ööbida, et nautimiseks rohkem aega jääks. Matkaradade algus on sissepääsust, kuskil poole tunni jalutuse kaugusel, kuid puhkajatel tasub ennast lähemale kaubelda kohaliku collektiivo bussiga., mis maksab paar eurot.
Matkateekonna pikkus Cabo San Juani ehk rahvuspargi kõige populaarsemasse randa on 1,5-2 tundi, kuid vahepeal on võimalik ennast vees jahutada, sest teepeale jääb üsna mitu randa. Meie kogemuse kohaselt võib ilm seal tõeliselt palavaks osutuda ja kaasa tasub võtta palju vett, sääsetõrjet ja päiksekreemi. Kahjuks umbes pooltes nendest randadest ei tohi tugeva hoovuse tõttu ujumas käia kuna viimase paarikümne aastaga on seal üle 100 inimese hukkunud, aga ega sinna väga ei tahaksi sisse hüpata, sest selliseid möirgavaid laineid ei ole me veel kuskil kohanud. Cabo San Juan ja Piscina on aga maaliliselt ilusad rannad, kus saab ka snorgeldada ja uudistavate kaladega tõtt vaadata. Lisaks matkamisele ja randadele on võimalik külastada ka Tayrona rahvuspargis elavaid Kogi hõime, aga see on paraku võimalik ainult tuuride raames, sest kogide jaoks ei ole vlged omapäi uitajad teretulnud.
Matk 34 kraadises kuumuses, Uh!
Matkarada, mis viib läbi kookospalmi salu
Möirgavate lainete kohal
Cabo Juan'i rand
Meie järgmine seiklus algab El Machete hüüdnimega linnast, kust alustame neljapäevast matka Ciudad Pereida'sse (the Lost City või ka inferno verde ehk roheline põrgu), mis on tuntud Kogi hõimu pärismaalaste maha jäetud linnana kõrgel mägedes.