Colombia, Cali, Salento ja Valle de Cocora: Lõuna-Ameerika, nagu me seda ette kujutasime ehk salsa,

Kuigi Ecuadoris oleks veel palju põnevat teha olnud, soovisime me võimalikult kiirelt Colombiasse jõuda, mistõttu otsustasime Ecuadori pealinnas, Quitos peatuda vaid üheks ööks.

Teekond piirilinna Tulcanisse algas päiksetõusuga ja sihtpunkti jõudsime lõunaks, kust võtsime võtsime 2 dollari eest piirile takso. Meie suureks üllatuseks olid meie ees piiripunkts ootamas juba sajad inimesed, kellest 90% olid Venezuela põgenikud. Valgeid turiste oli seal vast kahe käe sõrmede jagu. Tegu oli väga kurva vaatepildiga. Esialgu olime optimistlikud, et ehk kaob meie ees olev ca 200 meetri pikkune rivi ootavaid inimesi veel mõne tunniga ära, kuid seda ei juhtunud. Piiril oli olukord väga kaootiline, pidevalt püüdsid Colombia poolt tulnud tegelased vahele trügida ja mingist hetkest nummerdati terve järjekord punase markeriga piirivalvurite poolt ära. Järjekorra number oli 630 ja selleks hetkeks olime jõudnud kuskil 100 meetri kaugusele piiripunkti maja ustest. Ainuüksi Ecuadoriks väljumine võttis meil kokku 8 tundi aega ja selleks hetkeks oli järjekorra saba jõudnud mitu tiiru teha hoonele peale. Colombia poolel polnud olukord enam nii hull ja ootasime templit passi vaid kolm tundi.

Pärast 11 lõputut tundi piiril kimasime taksoga Ipailesi nimelisse linna, et jõuda veel viimasele südaööl välja sõitva Cali ööbussi peale. See teekond oli kindlasti üks raskemaid seni, sest sõit oli väga mägine ja magamise asemel pidid võitlema vaevu tooli peal püsimisega. Kohale jõudes olime väsinud aga õnnelikud.

Colombia linnadest suuruselt kolmandas linnas Calis elab ca 2 miljonit inimest ja seda peetakse maailma salsa pealinnaks. Võime kinnitada, et just salsa rütmis terve see linn liigubki, sest kõikjal tänavatel ja kohvikutes saadab sind salsa muusika. Inimesed on väga rõõmsad ja lõpuks ometi olime jõudnud riiki, kus hinnatakse head kohvi.

Salsarütmis tänavaelu

Colombialased on meie senise seikluse juures kindlasti kõige rõõmsam ja jutukam rahvas, kellest paljud räägivad ka inglise keelt, mis teeb siinse suhtluse veidi lihtsamaks, sest meie hispaania keel on veel üsna puine. Tänavapildis on näha, et keskmine inimene on vaene ning elutingimused on kasinad, kuid nad siiski üsna õnnelikud ja igaüks on leidnud või tekitanud endale mingi ameti, kasvõi üksikute kommide müümine tänaval 2 euro sendi eest.

Kohalike lemmik tänavatoit Chontaduro, mida süüakse soola ja meega. Proovisime ka, aga kuna see maitses kui tuunikala, kõrvitsa ja kartuli ristsugutis, siis väga maitsvaks meie seda ei pidanud.

Calis veetsime põhiliselt aega San Antonio hipsterlikus mägises ja kitsaste tänavatega linnaosas, mis on ka öösel liikumiseks turistidele turvaline. Enamikesse linnaosadesse, kaasaarvatud kesklinna, õhtupimeduses valgetel liikuda ei soovitata, sest kuritegevus ja narkokaubandus õitseb seal kahjuks veel endiselt. Aga see osa Calist, kus meie liikusime osutus kokkuvõttes oma mägiste ja kitsaste ning ääretult värviliste tänavatega väga sümpaatseks. Nagu Cali tunnuslausegi ütleb, siis tegu on linnaga igaühele.

Hommikusöögi vaade meie hostelist hipsterlikule värvilisele San Antonia linnaosale.

Pärast Cali suurlinna müra ja heitgaase täis tänavatel kondamist liikusime edasi Salentosse, mis asub muidu asub Calist ca 4 tunni kaugusel sügaval Colombia mägises kohvi piirkonnas. Meie teekond sinna venis aga pikemaks, sest collectivo väikebuss, kus loksusime julma kolina saatel, võttis vaevu 40 km/h välja ja oli iga hetk tee äärde jäämas. Salentos telkisime 3 ööd kohalikus ökotalus, et järgnevatel päevadel külastada Colombia vahapalme, mis ulatuvad ca 60 meetrini, ja külastada mõnda Colombia kuulsat kohviistandust. Telkimine Salentos osutus tänu mägiselt temperatuurisõbralikule kliimale (päeval 25 ja öösel 15C) ideaalseks rahasäästmis võimaluseks.

Salento on lisaks gringodele väga armastatud puhkepaik ka kohalike poolt ning lähenevad lihavõtted tõid suured massid sinna muidu väiksesse ja armsasse külla.

Telk ja kaunis Salento maastik

Salento peaväljakul saab õhtusöögiks võtta mitmelkümnel eri viisil tehtud kohalikku pataconest, mis on kui hiiglaslik plataanist tehtud fritüüritud krõps lisanditega.

Ja siin veel üks imelik kohalik söögitava- tee või kakao juustuga. Ei kuulu meie lemmikute hulka, aga kindlasti midagi huvitavat ja teistmoodi.

Valle de Cocora (eesti k. org) asub Salentost poole tunni kaugusel ning kõik matkajaid viivad linnast matkarajale vanad villise jeebid. Valle de Coocora matkaraja läbimine võtab kuskil 6 tundi aega ja seal näeb Colombia kaunitel mägistel ja udustel nõlvadel kaunist vihma metsa, vahapalme ja kümneid ojasid. Kui muidu sai matkarada läbida ringina, siis pühade ajaks oli suure külastajate arvu ja pideva vihmasaju tõttu raja kõrgeim tipp suletud ja pidime seetõttu mõlemad matkaraja pooled edasi-tagasi käima. Kõige vaimustavamaks ja erakordsemaks osutusid kindlasti vahapalmid, mis üksikutena karjamaadel kõrgusid ja imelisi maastikuvaateid tekitasid, mille sarnast ei leidu kuskil maailmas.

Teekond läbi džungli Cocora orgu.

Matkarajalt saab ka koolibriide juurest läbi põigata, kus nad suhruvett joovad ja nendega väga lähedalt tutvust saab teha.

Vaimustavate 60m kõrguste vahapalmidega Cocora org.

Salento on üks põhilisi kohvikasvatuspiirkondi Colombias ja see tähendab, et seda leidub seal palju, sest kohvi on Colombia üks suurim ekspordiallikas, kaasates 563 000 perekonda ehk üle 2,5 miljoni inimese on sellega otseselt seotud. Kui üldjuhul ekspordidakse parim kohvi ja riiki jääb teise klassi kohviuba, siis Salento piirkonna kohviistandustes saab tutvuda, näppida ja maitsta seda kõige paremat kraami. Meie käisime Ocaso kohviistanduses, mida julgeme ka teistele julgelt soovitada, sest 4€ eest, saab 1,5h vältel tutvuda kohvioa erinevate kasvatus- ja töötlemisprotsessidega ning mekkida ka ise

Arabica kohviuba toorel kujul, punase marja näol, siis tegu valmis viljaga.

Oma kohvi tuleb ise välja teenida aka turistid tööle aka punase kohvioa otsimine.

Kohvioa eri etapid enne kohvitassi jõudmist.

Järgmine peatuspaik Medellin, Colombia.