Ecuadori rannad: riik, kus oleks justkui puhkus alles alanud.
Pärast Patagoonia seiklusi olime külmast ja tuulisest ilmast üsna väsinud ning otsustasime ette võtta pikk lennu- ja bussisõidu, et jõuda päikeselisse Ecuadori. Lendasime Puerto Natalesest Limasse, kuna esialgu plaanisime veel Limast põhja poolsetes mägedes matkata. Jätsime aga minemata kuna külma tuule ja matka isu oli selleks korraks täis ning suundusime otsejoones mööda rannikut põhjapoole. Veel enne piirile jõudmist peatusime üheks ööks Trujillos ja Huanchacos. Viimane on mõnusa olemisega kaunis ranna äärne linn, kus on väga mõnusad surfilained ning taustal kohtub kõrb vaikse ookeaniga. Vesi ujumiseks oli meie jaoks praegusel ajal pisut külm, kuid entusastlike surfajaid nägi rannas küll. Olime mõlemad väga oodanud Peruusse tagasi jõudmist ning eriti värske toore kala Cevichet, mis rannikul on väga populaarne.
Pärast Huanchacos peatumist sõitsime ööbussiga Ecuadori teise kõige suuremasse linna Guayaquili. Sinna jõudmine võttis aega ca 22 tundi. Guayaquilis me külastasime Iguanide parki ja planeerisime oma edasist seiklust Ecuadoris. See linn jättis meid emotsionaalselt täiesti külmaks.
Üks oma sajast pargis päikest võtvast Iguaanist.
Nagu ikka, siis kumbki meist ei armasta väga suuri linnu ning suundusime pärast paaripäevast peatust suurlinnas Ecuadori päikeselisele rannikule, et me kahvatu nahk päikeseenergiat ammutama viia. Meie esimene peatuspaik ehk Montainita oli ca 3 sõidutunni kaugusel Guayaquilist, mis on tuntud kui Ecuadori paradiisiranna peopealinnana.
Montainita jättis vägagi sümpaatse mulje just oma liberaalse ja sõbraliku õhustikuga. Montanita randades on surfamine väga populaarne ja mereandidee restoranide ümber saadab sind sõbralik reggae rütm. Pärast pikki bussisõite olime jõudnud paradiisi, kuhu soovitame ka blogi lugejatel ühel päeval jõuda.
Värvilised Montanita tänavad
Tere, Vaikne ookean!
Kohalikud sõbrannad - ööbimiskoha pererahva lapsed, kes tegid peatumise väga naeruseks ja meeldejäävaks.
Iga õhtu pakub siin lummavaid loojanguid.
Edasi liikusime Puerto Lopezesse, kus peatusime vaid paarkiks päevaks, et külastada Isla de la Platat, ehk teisisõnu vaesemehe Galapagost ja Ecuadori kauneimaks rannaks peetavat Los Frailesi rahvusparki. Isla de la Platal saime kohalike flora ja fauna ning linnuliikidega tutvuda. Saarel nägime kaunist troopilist loodus, kümneid tuhandied krabisid ja sinijalgseid boobie linde. Tagasiteel peatusime, et snorgeldada vahvate ja värviliste kalade ning kilpkonnadega. Ise jäime enda otsusega väga rahule, kuna saime mitmetelt sõpradelt ka tagasisidet, et Galapagose saared on väga ülehinnatud ning puutumatust loodusest ei saa sealses turisti mekas enam ammu rääkida. Puerto Lopez on põhihooajal (juuni-oktoober) tuntud vägagi sinivaalade vaatlemise meelispaigana, kes tulevad sinnakanti poegima. Meile jättis Puerto Lopez pigem tagasihoidliku, kuid armas kaluriküla mulje. Meeldejäävaim osa oli siiski linna ümbritseval hingematval troopilasilel loodusel.
Isla de la Plata saare ehk vaese mehe Galapagose kaunis loodus.
Isla de la Plata väga lõbusad linnud- sinijalgsed boobied.
Uudishimulikud sõbrad, kes meid vahetult enne snorgeldama minekut uudistama tulid.
Värvilise veealune maailm tuleb ka ikka üle vaadata.
Matk Los Frailese imelusasse ja suhteliselt inimtühja randa.
Üldse ei nurise.
Meie kolmas peatuspaik liivase ja päikeselise ranniku ääres oli heade surfilainetega kaluriküla Canoa. Meile Canoa väga meeldis ja jäime siia paika paariks päevaks kauemaksgi, et panna lained body- ja longboardiga proovile. Surfamine oli igati lõbus ja ehk paraneb ka meie tehnika järgmistel korral, sest kohalikud lained meile eriti armu ei andnud. Kõige vahvam oli vast kayakiga sõitmine, kui proovisime üksildasse privaatranda aerutada. Veele üritasime minna mõõna ajal, et tõusuga tagasi saada. Paraku oli laine juba mõõna ajal niivõrd kõrge, et e käisime enne Vaiksele ookeanile jõudmist mitu korda ümber. Tagasiteel saime oma 200 meetrit 2m kõruse laine harjal randa välja sõita, mis oli vägagi vahva alternatiiv ja kogemus lainesurfamisest. Teekond randa, kuhu me ei jõudnudki suurte lainete ja kivide pärast osutus niivõrd edukas, et lainetega võideldes jäi Magnus enda mütsist ja päikese prillidest lainetes ilma.
Kayakiga Vaiksel ookeanil.
Surfar Magnus - milline mees!
Bodyboarding
Kohalikes koobastes mõõna ajal kondmas.
Canoast veel niipalju, et 2015 aastal tabas linna 7.2 magnituudine maavärin, mille kahjustusi mäletavad veel tänagi kõik kohalikud eredalt. Oma olemuselt meenutas Canoa meile Montanitat, kuid palju väiksemates mõõtmetes ning oli armastatud ka paljude kohalike poolt. Igatahes meie Ecuadori päikesepaistet igatseme juba praegu ja soovitame väga ka kodusetele kunagi rannapuhkuse jaoks siia tee leida.
Pärast seda sõitsime, vaid korraks Ecuadori pealinna Quitosse, et jätkata bussisõitu Colombia suunas.
Võtame siis tavaks saanud videopostituse Ecuadori külastuse ka kokku.
Järgmine blogi postituse saadame teele juba värvikast ja rütmikast Colombiast.