top of page

Tšiili, Santiagost Patagooniani: Emotsinaalsest jalgpallimatšist ärritava matkakorralduse lolluseni

Enne veel kui algas meie hullumeelne seiklus külmas ja tuulises Patagoonias peatusime neljaks päevaks Tšiili pealinnas Santiagos. Võime üksmeelselt öelda, et Santiago on ilmselt senini meie mõlema jaoks kõige sümpaatsem suurlinn, mida oleme Lõuna-Ameerikas seni külastanud. Linna ümbritseb kaunis Andide mäestik, mis tuleb ületada, kui teekonna alguspunktiks on Argentiinas asuv Mendoza. Meie jaoks oli väga meeldiv üllatus linna vabameelne ja liberaalne õhkkond, kombineeritud saksalike tänavanimede, arhidektuuri, õllemajade ehk kneipede, mereandide ja loomulikult suurepärase Tšiili veiniga.

Santiagos saime käia vaatamas ka Tšiili kõige edukama ja populaarsema jalgpalli meeskonna Colo Colo mängu, mille mängus pettuda ei tulnud. Mängu seis jäi 3:2 ning mäng pakkus emotsioone, kollaseid ja punaseid kaarte ja ka mängijate vahelist kaklust. Muidugi mida mainimata ei saa jätta on kohaliku publiku kirglik toetus.

Meie seiklus Tšiili Patagoonia osariigis algas Punta Arenase linnast, kuhu lendasime Santiagost. Punta Arenasest võtsime kohe bussi Puerto Natalese nimelisse linna, mis on lähim linn Torres del Paine rahvuspargile, kus peatusime veel paariks päevaks, et rentida taskukohane auto, millega rahvusparki sõita. Tegelikkuses ei olnud meil miskit otsast plaanis ega mingitki soovi rendiautot võtta, kuid kahjuks oli see üks vähestest ning soodsaim järele jäänud võimalus rahvuspargiga tutvumiseks.

Kaardil on etteruttavalt ära märgitud, kus me kogu oma Patagoonia reisi vältel käisime. Selles postituses keskendume aga Tšiili osale, mis on kaardil punaseks märgitud. Puerto Natales on Torres delPaine rahvuspargile kõige lähem linn ja Torres del painel käisime me siis matkamas.

Lihtsalt neile infoks, kes soovivad tulevikus Torres del Paine rahvusparki külastada tasuks enne reisi planeerimist võtta teadmiseks meie kogemus pargi korraldusliku süsteemi osas mis jätab küllaltki palju soovida. Meie esialgne plaan Lõuna-Ameerikasse tulles ei olnud Patagooniasse tulla ja kui me selle seikluse olime otsustanud ette võtta olime veel omadega Peruus, ehk ca kahe kuu kaugusel oma lennureisist. Püüdlused juba siis rahvuspargis telkimiskohtasid broneerida ebaõnnestusid, sest selleks hetkeks olid kõik tasulised ja tasuta telgikohad põhirajal broneeritud. Siin koha peal oskasid kohalikud rääkida, et põhihooajaks (Jaanuar-Veebruar) broneeritakse telgikohad tavaliselt juba augustikuus välja ning sellega tasuks arvestada.

See on kahjuks kurb reaalsus seiklejate jaoks, kes oma telgi ja vahenditega soovivad "metsikusse loodusesse" uitama minna. Kogu eelnev jutt aga õnneks ei tähenda seda, et Torres del Paine rahvusparki ei ole sellel ajal võimalik külastada. Kõigil on võimalus maksta kas O või W raja läbimiseks 2000 USD ja läbida kumbki radadest magades puhaste linadega narivoodites, süües personali poolt ettevalmistatud toitu ning kasutades hinna sisse arvestatud seljakoti/ asjade kandmise teenust. Loomulikult on rahvuspargis hingematvalt kaunid vaated ja uskumatud looduslikud pinnavormid, kuid rahvuspargi eest vastutav ja sealset elu korraldav organisatsioon CONAF on sisuliselt hävitanud matkasellide jaoks igasuguse matkale omase kogemuse rahvuspargi alas. Rääkimata sellest, et rahvuspargis on lubatud telkida üksnes märgitud telkimisaladel, mida on 127km kohta ca 10, millest pooled on üksnes 2000 USD eest pakketreisi vormis kasutatavad, võib pargis teha gaasipõletiga tuld 127 km pikkuse raja peale üksnes kolmes kohas. Kogu sellise korralduse põhjenduseks tuuakse looduse säästmise eesmärk, seejuures ehitamata isegi ühtegi tuulevaikset varjualust, kus toitu ette valmistada. Meie soovi näha rahvuspargis tõeliselt metsikut ja puutumata loodust asendus juba esimesel päeval suure pettumusega, kui mõistime millisesse turistilõksu olime ennast vedanud. W rajal oli tihedam liiklus, kui Tallinn-Tartu maanteel ning kõigi keskealiste saksa-prantsuse-aasia turistide horde kattis uusim gore-tex matkavarustus ja veel looduse poolt puutumata tuttarid matkasaapad. Rajal koperdas ka hulgaliselt kruiisilaevade turiste, mis muutis matkajate keskmise vanuse matkarajal muldvanaks, kellest tuli pidevalt mööduda ja kelle järgi tuli pidevalt oodata ja ukerdamist konarlikel teedel tuli jälgida. Ühtlasi saime ka aru, et olime ühed vähestest, kes kandid matkavarustusega seljakotti kaasas sest enamikel seltikaaslastel oli kaasa võetud üksnes pisikene veepudel, peegelkaamera ning meigikott instagrammi piltide tuunimiseks. Lihtsalt vihjeks, et 0,3l õlu maksab raja kioskites 21 USD.

Üldiselt aga on võimalik Torres del Paine matkarajal läbida kas O (127km) või W (71km) rada, millest viimane on kõige populaarsem ja mille ka meie läbisime omal moel läbisime. Nagu varasemalt sai mainitud, siis rajal tuleb endal telkimiskohad ette broneerida, millest enamus W rajal on tasulised, mis teeb paratamatult võimatuks ka O raja läbimise, sest süsteem ei lase broneerida O rajale jäävaid vabasid telkimiskohtasid ilma, kui sul ei ole kohtasid W rajal.

Viimane ja meie jaoks ainus järgi jäänud võimalus W raja läbimiseks oli siseneda igal hommikul rahvusparki ja ööbida rahvuspargist väljas pool, Serrano ja Amarga nimelistes telkimiskohtades. Ükskikreisijad saavad parki sõita ka kallini bussiga, kuid kahekesi oli meie jaoks soodsam võtta rendiauto, mis pakkus ka palju rohkem vabadust. Lisaks eelnevale tasub välja tuua avastatud nipp raha säästmiseks ehk kui sa sisened rahvusparki enne kell 08:00 hommikut, siis ei pea tasuma parki sisenemise tasu 30 USD per nägu, sest pargivalvureid ei ole veel tööl. Allpool toome kaardi peal ka täpsemalt välja, kuidas liikusime W-raja ilusaimate kohtade külastamiseks ja loomulikult ei koonerda melummava looduse piltidega.

Teel Torres del Paine rahvusparki sõitsime läbi Mildoni koopast, kust on leitud palju ajalooliste loomade ja inimtegevuse jälgi

Rahvusparki sisenedes avaneb just selline vaade ja sinna mägede vahele me olimegi teel matkama.

Praam, mis viis 1.päeva matkarajale ehk teele Britannico ja Frances vaateplatvormi poole.

Teel taevasse, pärast vihma, mis jättis meid pealaest aluspesuni märjaks.

Magnus matkaraja alguses

Patagoonia rahvusparkides voolab palju ojasid, jugasid ja jõgesid, mis kõik kannavad endas liustiku sulavett, tänu millele joogivett saab ammutada pea igal sammul

Frances liustik, mille purunevad ja kukkuvad jääkamakad tekitavad orus suurt kõuemürinat.

Britanico platvormi lummav vaade.

2. matkapäeva algus Torre vaateplatvormile.

Kohale jõudsime! Need vaated olid seda ronimist igati väärt!

Kõikjal rahvuspargis võib näha surnud ja põlenud puid, mis teevad vaated veelgi müstilisemaks.

Türkiissinise kose ääres pikutamas.

3. matkapäev viis meid Grey liustiku ja sellest eraldunud suure jäätükini, mis oma puhta värvi ja suurusega võttis lihtsalt sõnatuks.

Ja siin meie Tšiili kogemuse kokkuvõte, sest edasi liikusime juba Argentiina Patagooniat avastama.

Single post: Blog_Single_Post_Widget
bottom of page